Adrian Bachmann – majandus pärast koroonakriisi – surm, taastusravi või ümbersünd?

Foto: www.tavid.ee


 

Oleme sisenenud kriisi, millelaadset seni pole nähtud.

Maailmamajandus ei olnud terve juba enne, kui COVID-19 selle hospitaliseeris. Planeedi rikkuste loomise ja ümberjaotamise süsteem on põdenud aastakümneid üha süvenevat haigust. Patsient sonib ning näib olevat deliiriumis, suutmata mõista oma teguviisi mõistusevastasust. 2008-2009 finantskriisi tohterdamiseks manustatud triljonid kujutasid endast väga kulukat ravimeetodit, mis täideti valediagnoosi alusel.

Panganduskontsernidele kingiti uus raha, millega tasuda vanad võlad. Menetlus oli küll lihtne, ent üksnes forsseeris rikkuse ja võimu seninägematut hüpertrofeerumist finantssektori suunal. Reaalsuses ei lahendatud möödunud kümnendil aga ühtegi maailmamajanduse süvaprobleemi, lükates sisulised lahendused ootama järgmist globaalset kriisi, mis saabus ootuspäraselt kõige ootamatumal kujul, nagu kataklüsmidele kombeks.

Oluline on meeles pidada, et lahti rulluv kriis erineb eelnenutest põhimõtteliselt mitte üksnes kvantitatiivselt, vaid kvalitatiivselt. Kui 1987 ning 2007-2008 aset leidnud turulangused kujutasid endast puhtal kujul rahasüsteemi tõrkeid, mida oli võimalik korrigeerida rahanduspoliitiliste meetmetega, siis käesoleva kriisi allikas on reaalse füüsilise majandusringluse seiskumine nii tarne kui tarbimise poolel ning seda pole ainuüksi finantspoliitiliste meetmetega võimalik taaskäivitada. Keskpangad ja kommertspangad saavad finantspüramiidi kokkuvarisemist vältida erakorraliste krediidiliinide avamisega, ent seda üksnes senikaua, kuni lõppevad otsa seiskunud majandusmootori poolt toodetud varud.

Kupüüre saab trükkida ning krediidiraha luua nupuvajutusega, ent sellise menetlusega ei saa tekitada reaalset tarbimisväärtust hüviste näol, mis rahale katte loob. Ning kui 90% maailma reservvaluutadest on tänaseni loodud lääneriikide pankurite nupuvajutuste armust, siis reaalne toodang, mis maailma rahamassile katteväärtuse annab, toodetakse tarbekaupadena Aasias, toorainena aga Venemaal, Austraalias, Brasiilias, Lähis-Ida naftaväljadel ning arengumaades.

Pärast laovarude ammendumist seisab maailm paratamatult valiku ees: kas taastada normaalne majandusringlus ja elukorraldus või olla tunnistajaks tootmiskomplekside lagunemisele ja kompetentside kadumisele. Lõppastmes aga hüperinflatsioonile ning sotsiaalsete rahutuste puhkemisele. Süsteemide taastamine võtab teadupärast kordades rohkem aega kui nende lagunemine ning aastaga koost hargnenud tootmisfunktsioonide taastamine võib võtta aastaid kui mitte aastakümneid.

Globaliseerunud maailmamajanduse ning sellele rajatud ülemaailmsete rahaturgude Achilleuse kand seisneb selles, et planeedi lisaväärtuse loomise võime (millele krediidiraha poolt paisutatud finantsturud lõppastmes siiski tuginevad) kasvab proportsionaalselt tööjaotuse keerukuse kasvuga.

Tööjaotuse komplekssuse kasv ei kasvata aga üksnes lisaväärtuse loomise võimet (mis võimaldab üha keerukamate hüviste tootmist), vaid ka süsteemi tundlikkust kapitali, tehnoloogiate, tootmissisendite ning hüviste ringluse häirete suhtes.

Koroonaparalüüs on ajaloos aga esimene praktiline eksperiment, mis näitab kätte globaliseerunud tarneahelatest sõltuvate regioonide ja riikide reaalse materiaalse iseseisvuse puudumise.

Selle ilmsiks saamine saab mõjutama olulisel määral riikide arusaamist oma haavatavusest ning mängib trumbid kätte nendele riikidele, mis on tööstuspoliitika prioriteediks võtnud lokaalse tootmise subsideerimise ka juhul, kui see on majanduslikult ebarentaabel.

Seega… mis saab edasi?

Kas koroonakarantiinis halvatud globaalne majandussüsteem sureb välja (vähemasti senisel kujul), taastub või teeb läbi metamorfoosi? Need küsimused puudutavad kõiki planeedi 7,7 miljardit elanikku Chittagongi laevalõhkujast New Yorgi investeerimispankurini. Pretsedenditust olukorrast hõlmatud inimeste, riikide, pankade ja ettevõtete loendamatu arv seninägematute asjaolude tervikus muudab igasuguse geoökonoomilise prognoosi keerulisemaks kui kunagi varem. Küsimusi on oluliselt rohkem kui vastuseid ning vastuste pakkumine pikemal ajalisel teljel vähegi suurema selgusega ei sobitu hetkel ühtegi mudelisse, kuna puudub empiiriline baas, millele stsenaariume ehitada. Mõned tagajärjed lubavad ennast siiski vähemasti võimalustena aimata. 

Võtmeteguriks, mis otsustab, kas maailmamajandus liigub seninägematu depressiooni või taastumise kursil, saab see, kui kiiresti teadvustatakse, et normaalse elukorralduse taastamine on möödapääsmatu, ning pikemas perspektiivis see, millal jõuab otsustajateni arusaam sellest, mis on globaalse majandussüsteemi “normaalsuses” olnud pikemat aega ebanormaalset.

Tendentsid, mis ei saa jätkuda, peavad lõppema. Paratamatult. Valikud kuuluvad meile. Tagajärjed samuti.

 

Ettevõtete Kriisiabikeskus
info@kriisiabkieskus.ee
www.kriisiabikeskus.ee


 

Sulle meeldib see, mida me teeme? Tule meie TOETAJAKS

UUDISED & ARTIKLID

Soovid meid toetada?

Kui oled TELIA võrgus, siis saad meile teha toetuskõne telefonil 900 70 23.
Helistades sellele numbrile toetad meie tegevust 5 euroga.

Tee palun Sulle sobivas suurses ülekanne meie kontole LHV pangas
EE397700771004734517
Selgitusse märgi "Toetan eesti ettevõtjate kriisiabi"
Saaja: MTÜ Eesti Ettevõtete Kriisiabi

TÄNAME!